See raamat pakub kvantfüüsika ja teadusfilosoofia erakordse kokkupuute üle mõtiskledes põhjalikku ülevaadet teadusearmastajate seas aktuaalsest teemast. Teema on see, kuidas kvantpunutis võib mõjutada sellist keerulist ja raskesti mõistet nagu universaalne teadvus. Teadust ja metafüüsikat ühendava teekonna kaudu püütakse konstrueerida nägemus kosmose kui tervikliku ja intelligentse süsteemi kohta.
Kvantpunutis on seisund, mille puhul kaks või enam osakest on omavahel nii seotud, et iga osakese seisundit ei saa kirjeldada teiste osakeste seisunditest sõltumatult, isegi kui need on üksteisest väga kaugel. Kui need osakesed on omavahel suhelnud, moodustavad nad justkui ühe ühtse terviku, mis ületab füüsikalise eraldatuse.
Et mõista selle tähtsust, vaadelgem sümboolset näidet: kujutleme kahte elektroni, mis on minevikus kokku puutunud. Kui nad eralduvad ja liiguvad miljonite kilomeetrite kaugusele üksteisest, siis kui üks neist muudab oma spinni olekut (mis on fundamentaalne kvantomadus), siis muudab teine elektron koheselt oma spinni komplementaarselt, hoolimata neid eraldavast tohutust ruumist. Seda püsivat korrelatsiooni ei saa seletada klassikaliste füüsikateadmistega ja see on sundinud teadlasi seisma silmitsi kvantmehaanika veidrustega.
Teine erakordne näide kvantpunutisest on Austria füüsiku Erwin Schrödingeri kassieksperiment, mille mõtles välja Austria füüsik Erwin Schrödinger. Selles paradoksis võib karpi lukustatud kass olla korraga nii elus kui ka surnud, kuni vaatleja avab karbi ja vaatleb kassi, mis sunnib osakeste lainefunktsiooni kokku kukkuma. See mõtteeksperiment illustreerib, kuidas kvantsüsteemides võivad olekud olla samaaegsed ja üksteise kohal olevad: ei ole paradoksaalne, et kass on samal ajal elus ja surnud. See on šokeeriv kontseptsioon, mis purustab igapäevased intuitsioonid.
Kuidas on see seotud universaalse teadvusega? Paljud tuntud teadlased ja filosoofid, alates David Bohmist kuni Roger Penrose'ini, usuvad, et kvantpunutis võib anda vihjeid universaalse seotuse varjatud, sügavale tasandile. Tõepoolest, kui subatomaarsed osakesed suudavad jääda üksteisega seotuks sõltumata vahemaast, siis miks mitte oletada, et sama põhimõte võib kehtida kogu kosmose, sealhulgas teadvuse suhtes? Võib-olla saame kvantmõisteid ja filosoofilisi spekulatsioone ühendades püüda aimata universumit, mis ei ole mitte ainult omavahel seotud, vaid ka eneseteadlik.
Mõned usuvad, et põimumine võib valgustada nähtusi, mis praegu jäävad meist kõrvale, alates telepaatiast ja lõpetades muude parapsühholoogiliste nähtustega. Kuigi need hüpoteesid kuuluvad veel kinnitamata teooriate valdkonda, rõhutavad nad inimese püüdlusi mõista universumit mitte ainult eraldi objektide kogumina, vaid integreeritud, intelligentse süsteemina.
